Vaaruvas jõesaunaspole elektrit ega Meie MeestMartin Pau ! Kulbitäiest veest piisab, et täita ruum päris hästi nahka napsava leiliga. Lava tagumiku all hakkab kõikuma kergelt üles ja alla, ette ja taha. Kuid see ei tule keriselt kerkinud veeauru jõust, vaid sellest, et keegi väljas kõnnib. On üks neist sumedaist augustiõhtuist, kui hoolimata pilvevines taevast on veel küllalt soe, et varrukateta särki ja lühikesi pükse kanda. Kui ei puhu õieti tuuleõhkugi, aga sellele vaatamata ei ründa sääsed enam hordidena. Luunja silla all hakkab pajupõõsa tagant paistma meie sihtmärgi, Hucki jõesauna plekk-korsten. Mürakale pontoonile kinnitatud ujuvmajake Emajõe soodis on pisut kreenis. Sauna üks loojaid Urmas Mitt, kes mulle ja fotograafile vastu jalutab, ei näe muretsemiseks põhjust: «Ankurdasime sauna betoonkamaka külge. See istub korralikult mudas.» Huckleberry pärandus Sauna poolt aerutab paadiga meie suunas Sten ois. Kümneaastase paadipoisi paat näeb välja üpris kulunud, et mitte öelda pehastumissugemetega, ja selle põhjas loksub vesi. «Ta kannab küll, ärge muretsege,» lubab Urmas. «Paremat ei saa tuua, varastatakse ära.» Sten haarab aerud. Urmas võtab kühvli, et künasse kogunenud vett üle parda heita. Põkkume vette ulatuva redeliga ja ronime mööda seda umbes poolteist meetrit veepiirist kõrgemale tekile. Siia on Urmas Miti kompanjon Sven ois seadnud üles gaasigrilli. Sauna akna all laual on kurgid, tomatid, mugulsibulad, oliivid ning aukohal pudel rummi, mida Sven mestis kokakoola ja laimimahlaga vilunult kokteiliks segab. Tekk õõtsub kergelt üles ja alla ning õrna tuulekese jõul pöördub saun hooti pool tiiru ümber ankru. Paadipoiss Sten kraamib kusagilt välja õngeridva, paneb leivatüki konksu otsa ja heidab üle reelingu. «Uss on ikka üle kõige, aga kui parmud tulevad, saab nendega ka,» teab ta. Peagi kõlgub konksu otsas keskmine särg. Sauna plekk-korstnast hakkab tõusma suitsujuga. Urmas ja Sven jutustavad ujuvsauna saamisloost. Idee tuli Emajõe Suveteatrist, Huckleberry Finni ujuvast kodust Mississippil. Praegu, muide, rändavad kerise alla tolle suvetüki juppideks saetud dekoratsioonid. Kaldal seisab aga Huck Finni teine kodu suur tünn, millest püstiaetuna on saanud peldik. Teki ja reelingu lõid Urmas ja Sven kokku oma kätega, saunakarp on soonega peenprussidest tüüpaiamajake. Pontoon sauna all on kuulu järgi jõehaakrik ehk leidvara, mille saunaehitajad leidjalt ära ostsid. Ilmselt tükk kunagisest Tartu pontoonsillast, mis suurveega allavoolu pagenud. Peagi täieneb aga kompleks vanarauaks läinud praami Tehumardi päästepaadiga. Kui sellele on mootor külge pandud, võib ta hakata sauna ühest kohast teise vedama. Kus tahes siis parasjagu tuju leilitada. «Hakkasime seda asja ajama mõttega, et jõgi muutuks atraktiivsemaks,» räägib Sven. «Soomes Mikkelis, mis on Tartust märksa väiksem, on seitse suurt jõelaeva.Kõik elavad lahedasti ära. Meil on asi nii soikus kui soikus. Tõeline fenomen: jõega linn, kus jõge justkui polegi.» Napi poole tunniga on kerises küllalt vurtsu. ! Pisikeseohtu kulbi täiest veest piisab, et täita ruum päris hästi nahka napsava leiliga. Kuum püsib hästi. Ometi ei täi veekulpi valdav Sven kaua oodata ja läigatab kuumale rauale ja kividele uue sahmaka. Ei kulu vist kümmet minutitki, kui esimesena jõe jahutava rüpe poole kobistan. Vette kargamiseks on tehtud kaks astet, mida mööda saab reelingu servale. Karsumm! viskub sealt esimesena Sten, suuremad lepivad esialgu madalamate äratõukepaikadega. Karsumm! Vesi on augustikuule sobilikult jahedavõitu, kuid külmast kaugel. Julgen pakkuda, et ikkagi kahekümne kraadi ligi, mis Steni arvates on diletantlik hinnang: «Missa räägid! Kakskümmend on nii soe, et keeb üles!» Mõnisada meetrit eemal asuvast vanajõe suudmest vuhiseb mööda katamaraani Polaris valge siluett. Õied sulgenud vesiroosikoloonia vahel sehkendab mustav vesikana. Ülal Luunja sillal voorivad autod Räpina ja Tartu poole. Et jahtunud keha veidigi soojendada, tuleb ronida lavale. Ainus loputusvõimalus on jões, sest sooja vett saun ei tooda. Lava tagumiku all hakkab kõikuma kergelt üles ja alla, ette ja taha. Kuid see ei tule kerisel aurustunud vee jõust, vaid sellest, et keegi väljas kõnnib. «Kuskil kaugel meri, kajakad ja liiv...» laulab Lauri piltide klõpsimise vahele. «Päiksepaistel pruunistumas kümme tuhat naist!» Laul tulevat avalikule esmaesitusele 28. augustil Y-galeriis. Kui udu hakkab pajupõõsaste vahelt jõele roomama, paneb Urmas reelingule küünalderivid. Sven hakkab meie vaimusilma ette heietama pilte forellisumbast, mille saaks ujuvsaunas lõõgastujate meeleheaks vanajõkke tekitada. Ning talvisest jääkarussellist. Lusti kui palju! Aga esimesed kaks kuud, tunnistavad saunaomanikud, pole nende kätetöö just masse meelitanud. Võibolla on osalt süüdi kehvapoolsed ilmad, pakub Urmas. Sven leiab asjas ka puhtpositiivse külje: siiani on ujuvsaunas leilitamas käinud inimesed, kelle vaade ilmaelule on tema omaga sarnane. «Ma ei ootagi siia neid, kes kukuvad hädaldama, et mis, elektrit pole, kõigub ja Meie Meest ei saa ka mängida kurat, mis koht see selline on!» Kui rummipudeli põhjas enam suurt midagi ei helgi, jõuab jutt tuntud naiseni, kes sünnitas kaks last ja teatas siis mehele, et on lesbi. Varbad lahkumismärjaks Kojuminek. Paadipoiss Sten on sauna eesruumi pingile magama jäänud. Isa Sven võtab südame rindu ja ajab poja üles. Torin, torin, torin. Meenub kusagilt loetu, et magava inimese äratamine on üks suurimaid patte. Kui kobin redelit pidi ettevaatlikult paati, mille piirjooned pimedas vaid ähmaselt paistavad, kaob jalalaba endisest märksa sügavamasse vette. Kuid põhja ei lähe paat nüüdki. Õlgu võdistav Sten kiirustab tagasi. Sauna sooja. |